Esimesed muljed

Päev 1

Kes veel siis ei tea, miks ma üldse Lissabonis 3 kuud olen - ERASMUSega füsioterapeudi tudengite praktika. Pole just otseselt mu esmane valik, kuid võrreldes et sain üpriski hilja teada oma võimalustest, siis parem kui ei midagi. Ja võib-olla ongi vahelduseks hea keska rügamise ja võimalik et juba aasta pärast toimuva töö pärast rügamise vahel. Puhkust ka vaja, maailma vaja avastada, noor ollakse vaid lühikese vahemiku. 

21. märts: lend oli läbi Kopenhaageni, kus pidin 7 h ootama. Pole olnud väga palju kogemusi teiste linnadega, kuid siiani jään arvamusele, et Tallinna lennujaam on kõige hubasem. See raamatukogu on ikka üliluks! Kellel raamatuid üle - viige sinna. Koju tagasi jõudes viin küll mõned oma vanad raamatud, mida vast enam ei loe, sinna. Lend Lissaboni kestis 3,5 h, mil ma kogu aja istusin kogu lennu ainukese lapse kõrval, kes vahetpidamata röökis, peksis ja nuttis. Pidasin vastu selle. Oli laenatud raamat tlna lennujaamast ja natukene telfu akut alles, et hakkama saada (Kopenhaagenis pistikud ja wifi ning suurem tool on luksus). Lissabonis tulid mulle kohalikud tudengid vastu, kes saatsid mind metroo ja kõigega koju, kus ootasid ka korteriomanikud. Portugaallased on nii sõbralikud ikka. Niisama "Nägemist!" vms neile ei kõlba - ikka kalli ja musid põskedele. Näidati kohe ka lähimad toidu- ja küpsetistepoed ära. Võrreldes, et jõudsin pärast kella 18 kohaliku aja järgi (2h vahet) siis reedel, tööl käivad inimesed, ikka viitsisid. Muidu elan kahe meesterahvaga - ühe portugaallase ja kanadalasega. Üksi elamine on suur luksus siin. Nagu ka Tartus. 

Öösiti on vägagi külm. Eriti, kui kütet pole. Ilma sokkide, pikkade pükste ja pusata niisama ikka ei maga. Päeval samas - kuni kella 14ni oli päike, siis pilve - võtsin rõdul kohvi ja hommikumango kõrvale päikest. Siis läksin kursaõe Anneliga linnaga tutvuma. Tegime oma 10 000+ sammu, 4 h kõndimist ja pool linna. Kosutasime end vahepeal kohaliku maiustuse pastel de nata'ga. Kui muidu mul käis mõtteis, et teeks trenni ja tuleks tagasi paremas vormis kui enne, siis pärast selle proovimist need mõtted kadusid. See oli NII HEA! Ja üldse neil saiatooted on väga tavaline igapäevatoit. Muidu on toiduhinnad üpris samad kui mitte natukene kallimad kui meil. Piim on jama, kaeraputru ei ole, kohvi ka imelik ja leivast pole üldse mõtet rääkida. Vein on alla 2 euri ja polegi väga peet. Puuvilju ei anna võrrelda - siiani mango, ploom ja banaan on palju paremad kui see mis meil, k.a eesti ploom ja kohalik ploom on ikka väga erineva maitsega. Õnneks eesti ploomi ajaks olen ilusti tagasi. 

Linn on pidev mäkke ja sealt alla ronimine. Ilm: märtsis saan mina, eestlane, lühkarites käia. Pusa oli vahepeal üleliigne. Ja polnud isegi päikest, kui linna läksime. Pesu kuivab kõigile nähtavalt tänaval. Inimesed (loe: mehed) kõnetavad sind või häälitsevad niisama. Muidu päris meeldiv, rahulik siiani. Eks kui tuleb rohkem kogemusi erinevatel aegadel linnas käimisega, siis äkki mõtted muutuvad.

Tunnen, et olen väga pikal puhkusel. Homme lähme vaatame kooli üle ning saab teada kuhu ja millal praktikale.

Olge paid!

PS. Olen kurb, et ei saanud Metronomy konsal olla. Kes käis, jagagu muljeid!

Pastel de nata